Meie elu pöörleb ümber suhtlemise, kas verbaalse või kirjaliku, aga me oleme sunnitud suhtlema teiste inimestega, sest oleme kariloomad. Meie sisemine võimekus ilmneb elades kogukondades, viibides töökollektiivides ja suheldes teiste inimestega.  Aga 19. sajandi kooliõpetus, mida siiani viljeletakse on suunatud tööliste koolitamisele, kes ei oma isiklikku häält, vaid vaikides kuulavad käske.

Miks arvatakse, et vananemine on loomulik protsess ja võetakse seda, kui iseenesest mõistetavat nähtust. Palju meie seas on teabekandjaid, kes suudavad aidata inimkonnal meenutada, et me oleme surematu rass. Mida tähendab üldse surematus. See tähendab inimese võimet uuendada oma rakke nii kaua kuniks ta enam ei soovi seda teha. Hetkel me uuendame oma rakke ise seda teadvustamata aidates kaasa ka defektidele.

Meie kosmiline mälu hakkab taastuma ja ta taastub ainult läbi lubamise, kui me lubame endal tunda, aga tundmiseks on meil vaja hakata puhastuma. Iga inimene on rakukene suuremast võrgustikust. Me toimime kollektiivse mehhanismina, kuid mitte sellisel moel nagu loomad, kes lähtuvad instinktidest. Meie lähtume tundest, intelligentsist ja instinktist ühe korraga. Me suudame juhtida keha kolmest kohas, mida võib nimetada järgnevalt: südamest, peast ja kõhust.

Aga kui mõista, mida meil vaja on, siis me soovime rahu ja tahame leida vabaduse läbi tegude, mida teeme. Kuid tihtilugu seisame endal ees ilma, et mõistaksimegi miks.

Tegelikult kõige olulisem on inimese vabadus: kui Eestimaal kaotati 1816. aastal pärisorjus ja Liivimaal 1819. aastal, siis me oleme ainult mõnda aega olnud vabad. Enne pärisorjuse kaotamist toimusid meie maadel, Karjalas ja tegelikult kogu Kalevala aladel Mongolite ja Tatarlaste reidid, kus rööviti inimesi orjadeks.